Coetus 1926/II
28.01.1909 Rakvere – 26.06.1988 Helsingi
Sündinud Veidenbaum, eestistatult Viirsalu, abiellus 1938.a. Eino Severi Nivankaga (Nylander)).
Haridustee
Erika alustas oma haridusteed Olga Kärsti eraalgkoolis Rakveres. Seejärel õppis ta Rakvere Eesti tütarlastegümnaasiumis ning Tallinna linna I tütarlastegümnaasiumis (1926. a lend). Aastatel 1926–1934 õppis Erika Tartu ülikooli (matrikkel nr 7777) filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust, rahvaluulet ja pedagoogikat, sealjuures oli ta 1932 Helsingi ülikooli stipendiaat.
Liikmelisus korp! Indlas
reb! 1926/II
ksv! 1927/I
vil! 1934/II
esinaine (1929/I–1929/II, 1930/II, 1934/I)
rebasvanem (1932/II, 1933/I)
kohtu liige (1934/I)
C!I! mitteametliku Rootsi koondise esinaine 1957/58.
Erika tegutses aktiivselt üliõpilaskonna edustuses, kus oli esmalt abisekretär ning seejärel kaks aastat Üliõpilaslehe peatoimetaja, hiljem välistoimkonna juhataja. Lisaks tegeles ta hõimusuhete edendamisega.
Elulugu
Erika Nivanka õppis Aino Suitsu juures kõnekunsti ja juba üliõpilasena peeti teda Tartu üheks sõnaosavamaks naisesinejaks. Pärast ülikooli lõpetamist 1934. a sügisel sai Erikast Riigi Ringhäälingu esimene naisdiktor (1934–1935), kus lisaks igapäevasele diktoritööle kuulus tema töökohustuste hulka ka raadiokava tõlkimine inglise ja saksa keelde. 1935–1938 töötas ta Vabariigi valitsuse Riikliku Propaganda Talituse kultuuriosakonna sekretärina, hiljem nõuniku ja juhatajana ning organiseeris kogu maad haaravaid kultuurisündmusi nagu üleriigilise emadepäeva korraldamine, kodukaunistamine, rahvakommete elustamine ning rahvarõivaste propageerimine. Erika kuulus Eesti Naisliitu ja Naiskodukaitsesse. Temast räägiti ka kui esimesest potentsiaalsest naisministrist.
1938. aastal Erika abiellus ning kolis Soome, kus elu oli keeruline mitmete ühiskondlike tõkete tõttu. Nii elas Erika mitmeid aastaid – ka laste haridustee pärast – Prantsusmaal ja Rootsis, osales seal aktiivselt pagulasorganisatsioonide tegevuses. Soomes oli ta Helsingi Eesti Seltsi juhataja, Suomalaisuuden Liitto juhatuse liige. Pärast Soome tagasipöördumist oli ta 1960–1975 Helsingi ülikoolis esmalt „Estonica“ kartoteegi korrastaja ja seejärel füüsikainstituudi raamatukoguhoidja. Erika põhjalikum elulugu on avaldatud raamatus “Soome lahe kahel kaldal” (2002, 2010).
Tähtsus ühiskonna ja Indla jaoks
Erika tegevus nii üliõpilaskonnas kui ka hiljem ringhäälingus ja propagandatalituses on Eesti kultuuriloo lahutamatu osa. Väliseesti kogukonna jaoks oli oluline ka tema panus pagulasorganisatsioonides.
Erika toel tuli korp! Indla kolmekümnendate aastate alguse kriisist välja ning kasvas suureks ja tugevaks naiskorporatsiooniks.
Kirjandus:
1. http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-raadio-70-eesti-raadio-70-erika-veidenbaum
2. ajaleht Kaja (23.12.1934), artikkel “Hallo naise jutul”
3. Vallo Lään, Ringhääling jõudis Tartusse oktoobris 1928, Postimees, 25. november 2008: https://tartu.postimees.ee/51852/ringhaaling-joudis-tartusse-oktoobris-1928
4. Erika Nivanka, Soome lahe kahel kaldal
Rahvusarhiiv, EAA.2111.1.14014 
